EESTI KIRJAKEEL 17.-18.sajandil. Vana kirjaviis
süsteemsuse ja lihtsuse pärast võeti kasutusele nii põhja- kui
lõunaeestikeelsetes usutekstides,
lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi
kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust).
Vana kirjaviis
1. Võõrtähtede c, f, q, ß, x, y, z kasutuse vähendamine,
2. h ärajätmine täishääliku pikkuse märgina: kool (varem Kohl), siil (Sihl), söön
(Söhn),
3. rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega. ramat ´raamat`,
ku `kuu`, hole `hoole`,
4. Rõhulise lahtise silbi lühikest kaashäälikut märgib järgneva kaashääliku
kirjutamine kahe tähega: sigga `siga`, temma `tema`, tulli `tuli´,
5. rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega: saan, meel.
Se taewane wallitseja kül läkkitab omma ilma, ja sellega ka többed; agga