Tõde ja Õigus II Terve tekst
Aga kas see vana professor
teab? Tema ehk teab, mis on inimene, aga võib-olla ei tea temagi. Inimene seisab temale liiga
lähedal, sellepärast ei saa temast õieti midagi teada. Kui ta seisaks meist vähemalt kuu
kauguselgi, nii et võiks teda tähetornis selle suure pikksilmaga vaadelda -- selili maas
vaadelda, siis ehk saaks pisut teada, mis on inimene. Aga nüüd ei saa.
Kui nad ükskord jällegi seisid professori ümber mäenõlvakul, jalge all linnatulede virvendav
sigrisagri, pea peal särav tähtede lõpmatus, hakkas ta neile jutustama linnuteest ja
udukogudest, mis ka ainult kauged linnuteed, nagu ta kinnitas. Ta pildus enese ümber kümnete,
sadade, tuhandete valgusaastatega, aga ta tegi seda nõnda, nagu tähendaks see ainult
paaritunnilist kõnniteed tähtedevahelises ilmaruumis. Ta rääkis tähtedest, mis tormavad
pöörase kiirusega otseteed meie sihis, ja teistest, mis eemalduvad meist samasuguse ajuga.