absoluutväärtuselt sama suur kui suhteline müratase, kuid positiivse märgiga. Sisend- ja väljundparameetrid Signaaliallikaid ja võimendeid toodetakse enamasti omaette üksustena, et erinevate firmade poolt toodetud aparaate oleks võimalik normaalselt, see tähendab moonutusvabalt ja kaovabalt, omavahel ühendada on rahvusvahelise standardiga kindlaks määratud nende sisend- ja väljundtakistused ning vastavad pinged. Helisagedusvõimendi sisendtakistus k-des järgmiste signaaliallikate ühendamiseks: · Gramofoni magnethelipea (47k +/- 10%) · Biesoelektriline helipea (470 k) · Tuner, raadiodetektor, magnetofoni pingeväljund (220 k) Tuneri, detektori ja magnetofoni pingeväljundi väljundtakistus ei tohi olla üle 22 k. Järgmise aparaadi sisendtakistus peab olema 10 korda suurem eelmisest aparaadist. Signaaliallikate väljundpinged voltides on vähimate lubatud suurustena järgmised: · Gramofoni magnethelipea, nominaalne 0,005V (0,002V min.)
abil kontrolliti heliallikat ja filtreid. 1958 ehitas Daphne Oram BBC raadiotehases süntesaatori, mille puhul kastutati Oramics-tehnikat, mida kontrollisid joonistused 35 millimeetrilisel filmilindil. Seda süntesaatorit kasutati BBC-s aastaid. 1960-ndatel olid süntesaatorid arenenud niivõrd, et neid võis mängida reaalajas, kuid neid leidus oma hiiglaslike mõõtmete tõttu vaid üksikutes stuudiotes. Need süntesaatorid olid tavaliselt konfigureeritud moodulitena eraldi signaaliallikate ja protsessoritega, mis olid omavahel ühendatud pistikute-kaablitega või muul meetodil ja mida kontrollis ühtne kontrollseadeldis. 1950-ndate lõpus, 1960-ndate alguses ehitatud varased süntesaatorid olid enamasti eksperimentaalsed spetsiaalselt ehitatud aparaadid, mis tavaliselt põhinesid moodulkontseptsioonil. Selliseid instrumente ehitasid Don Buchla, Hugh Le Caine, Raymond Scott ja Paul Ketoff. Vaid Don Buchla arendas hiljem välja kommertsiaalse moodulsüntesaatori .
filtreid. 1958 ehitas Daphne Oram BBC raadiotehases ( BBC Radiophonic Workshop) süntesaatori, mille puhul kastutati Oramics-tehnikat, mida kontrollisid joonistused 35 millimeetrilisel filmilindil. Seda süntesaatorit kasutati BBC-s aastaid. 1960-ndatel olid süntesaatorid arenenud niivõrd, et neid võis mängida reaalajas, kuid neid leidus oma hiiglaslike mõõtmete tõttu vaid üksikutes stuudiotes. Need süntesaatorid olid tavaliselt konfigureeritud moodulitena eraldi signaaliallikate ja protsessoritega, mis olid omavahel ühendatud pistikute-kaablitega ("patch cords") või muul meetodil ja mida kontrollis ühtne kontrollseadeldis. 1950-ndate lõpus, 1960-ndate alguses ehitatud varased süntesaatorid olid enamasti eksperimentaalsed spetsiaalselt ehitatud aparaadid, mis tavaliselt põhinesid moodulkontseptsioonil. Selliseid instrumente ehitasid Don Buchla, Hugh Le Caine, Raymond Scott ja Paul Ketoff. Vaid Don Buchla arendas hiljem välja kommertsiaalse
annaabi.ee 
