Artur Alliksaar
Tummad ja tundmatud ja tumehead ja emataolised.
*
Õhtud õhtute eel.
Õhtud õhtute taga.
Õhtud, mis pistoda hoides on jalus õhtute teel.
Õhtud, kus kärsitu kurjus on voorusest purjus ja vaga.
Õhtud väsimusväraval, õhtud kiindumuskünnisel.
Õhtud, mis kannavad kroone, ja õhtud, mis koltuvad kolikambreis.
Õhtud õhtute haarmete painavas, piinavas pigistuses.
Õhtud, mis kõrgele kaarduvad hõiskavas, säravas sigituses.
Igaühe neist teeb imeviisil kauniks hingeajas, hingeruumis
liuglev kollane tolm...
Kaob lõppematuid päevi.
Puruneb kadumatuid päevi.
Ja salvavalt hämmastavaid päevi.
Ja halvavalt lämmatavaid päevi.
Päevi, mis mõtlematult tõtlevad nagu elu.
Päevi, mis on uimaselt umbsed ja pikaldased nagu surm.
Hääletult kukub poolküpseid päevi aegade ääretust puust.
Süda, miks su vaevade vaed muutuvad tund-tunnilt tundlikumaks
annaabi.ee 
