Aristoteles “Metafüüsika”
Inimesed
armastavad hüvet, hüve omamist ja tahavad seda hüvet alatiseks enda valdusse saada. Armastus
on soov hüvet alati omada. Et püüdleja innukust ja agarust nimetada armastuseks tuleb sündida
ilus nii kehaliselt kui ka väliselt. Kõik inimesed on nii hingelt kui kehalt rasedad, ja jõudes teatud
eluikka ihkavad nad sünnitada. Üksnes ilus, mitte inetuses, saab sünniatada. Mehe ja naise
ühinemine ongi selline sünnitus. Isegi sureliku looma juures ilmneb sigitamises ja sündimises
midagi surematut. Need kumbki ei saa toimida ebaharmoonilisuses. Ilu on harmoonilisus. Rase,
lähenedes sünnitamisele muutub ilusaks ja heatujuliseks, ning ta sünnitab. Lähenedes inetusele,
muutub ta süngeks ja kurvaks, pöördub tagasi ega sünnita. Rasedale naisele ja juba pakutavale
ilu palju, see vabastab ta suurtest sünnitusvaludest. Sünnitamine on igavene ja surematu, mis
võib avalduda surelikus vormis. Kui püüelda tuleb surematust koos hüve omamisega, siis hüve