Platoni Pidusöök
Just armastuse kaudu „jõuab surelik loomus kogu jõust muutuda igaveseks ja surematuks. Seda
suudab ta aga ainult sünnitades, nii et alati jääb järele vana asemele noor. Seetõttu öeldakse ka iga elusolendi
kohta, et ta elab ning jääb iseendaks“ (220). Inimene muutub nii kehalt, hingelt kui teadmistelt, aga ta püsib just
sel moel, et „vananedes jätab surelik enda asemele alati midagi uut, mis on samasugune nagu ta ise“. Seda võib
mõista ühest küljest järglaste sigitamisena (kes on vanemate sarnased), aga teisest küljest ka ühe ja sama olendi
eksistentsi sees, kuivõrd elusolend saab püsida ainult muutudes, pidevalt luues uut ja maha jättes vana. St. Diotima
eristab siin kaht püsimise viisi, üks on aineline (mida ta omistab jumalatele), kui asi on alati tema ise, ja teine on
eluline, kui olend peab püsimiseks muutuma, ning seesama muutumine ongi temas püsiv, nii onto- kui
fülogeneetiliselt ehk nii ühe olendi elu sees kui ka läbi põlvkondade