Eno Raud
Eno Raua
lihtsust ei tohi uskuda, hoopiski mitte aga lihtsameelsuseks pidada. Kõige süütumad
sõnad, kõige argisemad juhtumused võivad sealsamas avaneda kui pilge või paroodia.
Kui kõneldakse lasteraamatute õpetlikkusest, siis enamasti tavatsetakse positiivses
mõttes rõhutada, kui peidetud ja märkamatu see on. Võib-olla on Eno Rauaga pisut
teisiti? Tema õpetlikkus on hoopis ootamatult avalik, nii avalik ja loomulik, igast sõnast
ja teost siginev, et ei märkagi seda enam õpetlikkuseks pidada. On lihtsalt elu ise, ja see
õpetab," (Krusten, 1978:67)
Teiste sõnadega öeldult: väikestest lihtsakoelistest aabltsajutukestest kuni keeruka
faabulaga fantaasiaküllaste pikkade lugudeni ei hülga autorit pedagoogiline takt. E.
Raud oskab kohanduda nii maailma avastavate mudilaste kui ka seiklusi ja mehiseid
tegusid himustavate mürsikute huvidele ning arusaamadele, sealjuures silmist laskmata