Uurimus Aristotelesest
substantsiaalselt, mingi eetrile sarnaneva ainena, mis kandus isa kaudu lastele edasi. Elu keskmeks on süda,
kuna seal teostub vere "keetmine", milles teda pidevalt uuendatakse ja mis südamest keemisel välja tungib. Kõik
hingeline ja vaimne tegevus oli seega inimese juures seotud vere ja südamega, mitte aga aju, mis etendas
"jahutaja" osa.
Kõigist eluprotsessidest kõige rohkem on Aristoteles uurinud organismide tekkimise ja sigimise probleeme.
Üldiselt tunnustatakse soolist siginemist, kuid mõnele kalaliikidele ja muudele madalamatele organismidele
omistatakse ka nn. isetekkimise võimalus: mõningate putukate tekkimist roiskuvast lihast peetakse täiesti
kindlaks tõsiasjaks. Aristoteles jaotab loomariigi kaheks põhiklassiks: verega ja verteta loomadeks.
Aristotelese vaateid ühiskonnast.
1. Inimühiskonna areng ja alused.
Inimene oma loomult kaldub ühiskondlikule eluviisile, kes tingimata vajab teiste omataoliste juuresolekut.
annaabi.ee 
