August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
silmad maha) - see uputas enese jõkke. Surnuaia müüri taga, kui mina veel
nägin ja mäletan, seisis ikka veel tema ristikene - karjalapsed ka hoidsid
ristikest ja ei tallanud maha...
MARGUS (ka liigutatud, teeb sellekohase liigutuse, aga ei vasta midagi).
VANAEMA (nagu kaugele tagasi vaadates ja siis jälle alates). Me olime
pikaldased ja aeglased; meil oli alati kõigest kaks last, kui palju, siis kolm;
kui jumal sigidusele varakult taba ette pani - üksainus! Meie teenisime
jumalat ja orjasime mõisa kartuse ja värisemisega; elu lust ja rõõm oli meie
eest lukku pandud asi. Kui me laulsime, olid meie laulud rasked ja kurvad.
Helgeid aegu meil ei olnud, kirge meie ei tundnud, - uute orjahingekeste eest
oli meil hirm...
MARGUS (rahutult). Mis sellest nüüd minule, vanaema?... (Kaeblikult.) Mis sa
kõneled kõigest sellest! See ei tee ju midagi paremaks!
VANAEMA (ennast püsti ajades)