kasutuses. Kasutajasõbraliku arvutikasutuskeskkonna tagamises on vastutav kogu organisatsiooni: juhatajad, haldajad, süsteemi lõppkasutajad. Siinkohal peaksidki kõik üheselt mõistma, miks on miski reguleeritud nii ja miks ei tohi teha toda. Lõppkasutaja on ehk kogu andmeturbes vaadatud kui midagi, millele tuleb sunniviisiliselt (riistvara või tarkvara näol) kõiksugu piiranguid ette seada, et äkki igaks juhuks ta ei saaks mõne sigadusega hakkama. Paraku on aga meie organisatsiooni andmeturbe tase määratav tema nõrgima lüli järgi, ja kui puuduvad meil teadlikud kasutajad, on kogu siiani rakendatud andmeturve kui üks suur tühi loos. Andmeturve kui niisugune ei ole määratletud lõppeesmärgiga protsess, vaid elukestev õpe, kuhu tuleb kaasata kõik, kes väiksemal, kes suuremal määral mõjutavad seda kübermaailma kui tervikut. Lõppkasutaja on meil ju ka kogu infovahetuse aluseks, kuna toimub käskude andmine
,,Mina võin ju küll siga olla, aga mitte nii suur kui teie arvate. Isamaa äraandjat minust ei saa, tsaari tapjat ka mitte. Olen küll vabamõtleja, hirmus vabamõtleja, aga ma ei salga rahvust ega usku. Aga see, mis teie soovitate, oleks juba kurat teab mis. Las teised salgavad vene vaimu, las nemad annavad isamaa ära ja tapavad tsaari, mul ükskõik, mina ei tee seda mitte. Milleks siis just mina? Olen mina siis see suurim siga suurel Venemaal? Goethe ja Schiller on sigadusega läinud ja aitab minule sellestki. Nemad ise tehku oma Kreutzvaldiga mis tahes. Kel janu, sel jalad." ,,Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejits," oli ka Voitinski nõus, ,,aga ma mõtlesin muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puskin." ,,Tunnevad!" hüüdis Slopasev. ,,Oma tunnevad!" kinnitas ta. ,,Põlvepikkune, aga juba tunneb. See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm."
annaabi.ee 
