Saksamaa poolel kujunes olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda aktiivselt sovettide vastu. Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek.8. Veebruaril 1944 kirjutas Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamiseks. Rügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Formeeriti kaks pataljoni, tankitõrje-, miinipilduja- ja sidekompaniid, töötasid nii ohvitseride kursused kui ka allohvitserite kool. Koguarv ca 1700 inimes Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. 1944. aasta 2. augustil otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Lõviosa eestlastest, kokku 1800 meest, tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Rahvas võttis koju tulnud soomepoisid suure vaimustusega vastu. Soomepoiste vaimne juht oli Karl Talpak, kes oli oli veendunud rahvuslane ning taotles
väekoodis. Soomepoiste liikumine sai alguse 1939. ja 1940. aastal Eestist Soome põgenenud meestest, kes soovisid anda oma panuse hõimunaabrite võitlusele pealetungiva punaväe vastu Talvesõjas. 8. veebruaril 1944 kirjutas Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamiseks. Rügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Formeeriti kaks pataljoni, tankitõrje-, miinipilduja- ja sidekompaniid, töötasid nii ohvitseride kursused kui ka allohvitseride kool. Koguarv oli umbes 1700 inimest. KERSTENI KOMISJON Ameerika asevälisminister Sumner Welles deklareeris 23. juulil 1940, et Ühendriigid ei tunnusta Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt. Suure tähtsusega Balti riikide annekteerimise seadusvastasuse dokumenteerimiseks oli 1953. a. Ameerika Saadikutekoja poolt moodustatud House Baltic Committee, paremini tuntud kui Kersteni
annaabi.ee 
