Tõde ja Õigus II Terve tekst
Olen
isegi sulase sulane. Või tead sa, mis on minu kooliskäimine, ilma rahata kooliskäimine? Mina ja
nii mõnigi minu kaaslane teeme asju, mida sina pead endale alandavaks, sest sa ütled: see on
naiste töö. Aga mina teen seda tööd, et pisutki võida õppida."
Aga see, mis Ants nüüd ütles, oli Indreku meelest nii rabav, nii hirmus, et ta ei saanud enam
ainustki sõna suust ja et ta kahetses iga oma räägitud sõna. Sest Ants ütles:
,,Ma lähen või sibiks, laske mind ainult midagi õppida."
Ise pööras ta silmad kõrvale, seisis oma jändriku kehaga külgepidi venna poole, nagu
põrnitseks ta rünnakuks hoogu võttes. Aga ei sündinud midagi muud, kui et ta läks kolinal
uksest välja, nagu oleks tal ei tea miks häbi või piinlik.
Indrek tundis enda kodu omaste keskel äkki võhivõõrana ja nagu vihaalusena. ,,Seda see koer
öösi nii väga mulle kallale kippuski," mõtles ta. Isegi see maastik, mille ümbritsedes ta öösi oli