kehapikkusega koerake. Jaapani chin'i välimus on endasse koondanud kogu Jaapani looduse ilu, rahvuse iseloomu ja iidse Jaapani atmosfääri. Kui te vaatate chin'i tähelepanelikult, näete temas telist Jaapani sdalast-samuraid laia rinna, kitsa puusa ja libiseva liikumisega. Pikakarvaline ilukrae, mis langeb lgadele, taga pikk maani seelik - kas pole see mitte kimono? Pikk karv kergelt väljapoole pööratud käpakeste varvaste vahel ja kerge samm - see on rahvuslikes jalanudes, getades, sibav jaapanlane. Pikad mustad krvad ja lai valge joon laubal - kas pole see mitte vitleva sdalase pügatud pealagi ja pikad lendlevad juuksed? Aga iseloom? See on telise vitleja oma. Chin peaaegu ei haugu ega käratse, kuid vähimagi ohu puhul astub ta oma peremehe kaitseks välja, kuulutades seda sjakisaga, millel pole midagi ühist haukumisega, pigem on see vihase tiigri hääl. Seejuures on tema liigutused lühikesed, järsud, täpsed ja kiired kui välk
jäme kael, mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: ,,Mis tühjast ka lüüa saab" ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias, nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa.
annaabi.ee 
