Jutuke - Õunkübarad
,,Andesta, Sora... vabanda, mu Prints... kuid..."
Ta sulges silmad ja lasi inimpoolel uinuda, päästes valla surematu kiskja, kelle ainsaks
sooviks oli rebida, piinata, hävitada.
,,Uue nimel tuleb vanast lahti saada."
Ta avas silmad ja nende sina oli kadunud: metalne hall maik, täidetud põlgusest kogu
inimsoo vastu segunes hirmuga nende ees, kes sajandeid temasarnaseid jahtinud, oli ainus
värv kesk pimedaid varje.
,,Shurei, ma tunnen midagi."
Blond raamatuga mees vaatas härjapõlvlasi, kes ta ees abitult vingerdasid, ja andis käsu
nad tappa. Ta kaaslased viivitasid selle täitmisega, sest neid täitsid kahtlused, et keegi või
miski muu, palju ohtlikum kui paar väljasurnud müüti, neid jälgib, oodates soodsat
rünnakuhetke.
,,Lähme edasi, peame õhtuks peakontoris tagasi olema, homme loendus. Niigi on meist
vähem kui pool alles me ei või oma mainet enam alla lasta. Jätame need siin rahule ja
annaabi.ee 
