Eleaatide koolkond
käsitamis-eeldusest. Tunnetus on teelejuhatatud kahe teineteist välistava eeldusega, millest ainult
üks saab tõene olla. Ning kolmandat võimalust antud ei ole. Paistvus, mis ei kooskõlastu tõeste
arutlus-eeldustega, peab olema näivus. Näivusest tuleb aga hoiduda ja püsida oleva enda tõese
käsituse juures.
Oleva enda karakteristikud. Lähte-eeldusest tõe teel – olev ise on ja olematut ei ole – tuletab
Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest
eeldusest tulenevalt olema tekkimatu (ageneton), hävimatu, täielik, liikumatu, lõputa (ateleston),
ilma mineviku ja tulevikuta (ajatu), üks ja pidev (hen syneches) (DK B 8, 3-6). Järgnevalt
vaatleme argumentatsiooni, millega Parmenides niisuguse väiteni jõuab.
Ontoloogiliselt fundamentaalne oleva enda karakteristik on tema ühtsus. Theophrastos on
Parmenidese argumendi kokku võtnud nii: “Mis on olevast erinev, ei ole olev. Mis ei ole olev, on
annaabi.ee 
