Keskkonna ja looduse suhe
meediavahendeid kommunikatsioonis on muutnud peale looduse ka inimese suhtumist loodusesse
ja enesesse.
Inimese suhe tehnikaga on moodustanud suletud, sümbiootilise süsteemi, kus kumbki toidab
teineteist: inimene arendab tehnikat ja siis kohandab end selle arendatud masina või süsteemiga.
Probleem ei ole mitte tehnika ise, vaid suhtumine tehnikasse: mõte, et kõik, mida on võimalik ellu
viia, ka tuleb tingimata ellu viia (Shallis 1988).
Teadus ei püüa probleemile lahendust leida praktilise eluga seotud keskkonnas, vaid vajalik info
sünteesitakse hermeetilistes laboratooriumides ja tulemused viiakse praktilisse ellu. Aga praktiline
elu on vahepeal muutunud ega ole samasugune nagu laboratooriumitingimused. Me ei saa tõest
pilti, tõde võib olla ainult see, mida loodus meile ise näitab ja teada annab, ilma et me oma
tehnikaga ( ja laboratooriumidega ) teda selleks sunnime ( Varto 1991).