kes vähemusrahvastele survet avaldades sundis nad asustamata piirkondadesse, kus segunesid eri rahvaste muusika- ja tantsupärimus. Mõistet flamenko (sõna etümoloogia pole täpselt teada) hakati tugevalt mustlasmõjulise muusika- ja tantsutraditsiooni kohta kasutama arvatavasti 18. sajandi lõpul, mil flamenko lõplikult eristus rahvaliku muusika- ja tantsukultuuri seas iseseisva zanrina ning kujunesid välja selle erinevad alamstiilid (alegrías, bulerias, fandangos, sevillana jpt). 19. sajandil levisid flamenko ja mustlaskultuuri mõjud üle Euroopa; seda soodustas romantism, mis idealiseeris mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone. Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi agusesse, mil flamenkotantsijad ja kitarristid esinesid paljudes kohvikutes, 20. sajandi algusest alates ka teatrites. Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud kolmas ja seitsmes aste
L k 11 / 14 Suurimad linnad 21) TANTSUSTIILID A Boolero Boolero on aeglasetempoline Hispaania tants 3/4 taktimõõdus ja vastav muusika. Bolero pärineb 18. sajandi lõpu Hispaaniast. On arvatud, et selle tantsustiili autoriks oli Sebastian Cerezo, aga võimalik on ka pärinemine rahvatantsudest nagu contradanza ja sevillana. Muusikas kõlavad tihti kitarrid ja kastanjetid. Kuubal arenes boolero 19. sajandil Aafrika rütmidest mõjutusi saades erinäoliseks 2/4 ja hiljem 4/4 mõõdus tantsuks ning levis sealt teistesse riikidesse. Kui Hispaania boolerot tantsiti rühmadena või paaridena ja partnerid olid teineteisest lahus, siis Kuuba variant on sensuaalne paaristants, kus partnerid tantsivad koos. L. Flamenco
annaabi.ee 
