taevaskojad). Kõiki neid paljandeid on kujundanud jääajajärgsete järvede, merede või jõgede kulutav tegevus. Kuigi pinnakattega kaetud, avalduvad Eesti pinnamoe põhijoontes aluspõhja iseärasused, eriti aluspõhja vastupidavus erosioonile. Iseloomulik on aluspõhja reljeefi suurvormide paigutus. Soome lahe põhja lauge sügavnemine põhjast lõunasse kajastab kaljupinna sukeldumist Soomest Eesti suunas ja lahepõhja järsk tõus Põhja-Eesti paelava suunas vastab settekivimitesse erodeeritud nõlvale. Teine idalääne-suunaline orund Kesk-Eestis Peipsist Pärnuni vastab Siluri kaljuse lubjakivi ja Devoni pehme liivakivi kontaktile. Eesti pinnamoes võib leida enam kui 300 miljonit aastat tagasi kujunenud pinnavorme. Meie ala settelise aluspõhja kujundanud mered taganesid lõplikult Devoni ajastu lõpus (u. 350 miljonit aastat tagasi), jättes maha tasase liivase madaliku, mis laius Soomest Lätini ja Venemaalt Rootsini ning kaugemalegi veel
Kuid fossiilide hulka arvatakse ka näiteks jalajäljed, mingid keemilised ained. Fossiliseerumine nõuab terve seeria väikese tõenäosusega sündmuste juhtumist, miska kokkuvõttes on tegu haruldase sündmusega. Eriti siis, kui on tegemist organismidega, millised koosnevad ainult pehmeist kudedest. Seega - fossiilse materjali alusel on alati üleesindatud skeletiga varustatud organismid, kuigi üldjuhul hävib ka skelett. Vajalikuks tingimuseks on sattumine settekivimitesse. Ja seetõttu on fossiliseerumine palju tõenäosem näiteks merepõhjas elavatel loomadel, kui isegi veepinna ülakihtides elavatel kaladel. Maal elavad loomad fossiliseeruvad hoopiski harvemini. Pehmekoelised merepõhja elanikud fossiliseeruvad vaid siis, kui nad mattuvad õnnetuse läbi setete alla - muidu surres hävib nende keha paari päeva jooksul. Settekivimite edasine saatus on muidugi suurte tektooniliste liikumiste määrata - merepõhjast saab maismaa, kontinendid triivivad jne
annaabi.ee 
