Halliste luha taimkatte muutustest
m.p. Tasane
reljeef ei soodusta pinnavee äravoolu, põhjustades soostumist ja jõgede üleujutusi.
Rahvuspargi kõrgeim punkt (39 m ü.m.p) asub selle idaosas luiteahelikul. Soomassiivide
vahele jääva mineraalmaa-ala absoluutkõrgus on enamasti 20-25 m vahemikus. Rabade
pealispinna absoluutkõrgus on mõnevõrra suurem: Kuresoo 26-29 m, Ördi raba 26-28 m,
Kikepera 25-28 m ja Valgeraba 25-28 m (Kink, 1996).
Mullastiku poolest kuulub Soomaa kamar-, glei- ja lammimuldade (settealade) Lääne-Eesti
valdkonda, mis jaguneb omakorda kaheks allvaldkonnaks (Lillema, 1958):
· gleistunud kamar-leet-, kamar-glei- ja lammimullad;
· gleistunud kamar-, leet-, kamar-glei- ja lammimullad ning rabamullad.
Jõgede lammidel on levinud lammimullad, mida rühmitatakse järgmiselt:
· lammi-kamarmullad (lühiajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised);
· lammi kamar-gleimullad (lühi- ja pikemaajaliselt üleujutatavad; teralised, kihilised);