Tõde ja Õigus II Terve tekst
pulbritega tagasi. Kustki nõutas ta ka kannutäie palavat vett ja laskis Indrekul seda rüübata,
niipalju kui vähegi läks. Ise aga talitas aina sängi ümber, kohendas ja seadis, et oleks kõik
ilusasti ja korras, nagu õieti õmmeldud püksi triip, kui ta on õieti triigitud.
,,Ära sa seda karda, et me külmast võitu ei saa," rääkis Vainukägu ise. ,,Külmast saame me võitu
küll, kui midagi muud juurde ei löö."
Ja saidki külmast võitu, aga palavik jäi mitmeks-setmeks päevaks. Polnud küll teine niisugune,
et kipuks tapma, aga ammugi mitte niisugune, et võiks midagi süüa või katsuda üles tõusta.
Polnud parata, Indrek pidi lamama. Ja kui ta viimaks sedavõrt toibus, et tõusis sängiservale
istukile, siis tundis, et jõud on sootuks läinud, et kondid on liha alt imelikult välja tulnud ja
tunduvad seest tühjadena. ,,Nagu linnuluud," mõtles ta endamisi, katsudes teravaks muutunud
jalasääri.
XL.
annaabi.ee 
