Alutaguse kriivad - levik, morfoloogia ja tekke teooriad
Tekkimise teooriad
Osad teadlased oletavad, et sealsed omapärased kirdest edelasse väljavenitatud ja kaarjad
vormid kujunesid esialgselt kunagise irdjäävälja lõhenedes limnoglatsiaalsete mõhnadena ja
hiljem on tuul nende pindmist osa ümber puhunud ja luideteks moondanud.
19. sajandi teadmisi kokkuvõttev teos „Baltische Landeskunde” mainib, et peaasjalikult on
Alutaguse mäed on taganeva liustikujää servamoodustis. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid
enamasti taganeva mandrijää servamoodustisteks, mis märgistasid liustikujää seisakuid. Just
niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa
koguteoses ( Eesti Loodus, 2008).
Johannes G. Granö on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud
liivakuhjatisteks. Üks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasõda August
Tammekann peab kriivasid jällegi mandrijää servamoodustisteks oma 1940. aasta töös
mandrijää taganemisest ja otsamoreenidest