EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
kohtumist mõne huvitava loomaga või haruldase taime leidmist – luge-
jale edasi anda säärasena, nagu ta seda on ise kogenud, pöörates suurt
tähelepanu vahetutele aistingutele või kirjeldades, millised emotsioonid
teda sel hetkel valdasid. Autori vahetut kohalolukogemust markeerivad
sageli viited eri meeleelundite tajudele.
Vettinud linik lämmatab värvid ja summutab vähesed helid – üksiku
pasknääri krääksatuse ja tillukese sabatihaste salga sertsumise. Maastik
on kössis. Pole õieti midagi, mis köidaks meeli. Astun mööda porist met-
sateed ja märkan üllatusega: olen kogu oma tähelepanu keskendanud sel-
lele, et jalad mutta kinni ei jääks. (Jüssi 1986: 19)
Vahetu looduskirjeldus annab autorile hea lähtekoha ja ajendi tuua
teksti juba uusi tähenduskihistusi, mis annavad edasi autori suhtumist
looduskeskkonda või mõtestavad kogetut autori teadmistele toetudes.
annaabi.ee 
