Elektrooniline muusika
alates 1953. aastast seriaalse meetodi rakendamisega elektrooniliste vahendite abil. Kölni
stuudio varasele kontseptsioonile on tähendusrikas eranditu vaid “sünteetiliselt” saadud
kõlade kasutamine, nende salvestamine helilindile ja lõpuks taasesitus kõlarite abil. Seetõttu
jõuti vähemalt teoreetiliselt kahe muusikaajalooliselt uue revolutsioonilise asjani: peaaegu
täieliku kontrollini tämbri parameetri üle, mis seni oli heliloojate jaoks olnud ligipääsmatu ja
harva seriaalsete meetodite abil määratletud. Teiseks välistati interpreet kui vahendaja ja
sellega heliloomingulisest seisukohast potentsiaalne moonutaja. Esimest korda
muusikaajaloos olid võimalikud sellised teosed nagu Stockhauseni “Studie II, mille ideed
jõudsid kuulajani vahetult. Sellega lõppes aastasadadepikkune pürgimus noteerida muusikat
järjest täpsemini ja täpsemini.
Kuna nende varaste tööde kõlalised tulemused jäid selgelt ootustele alla, algas tehnikas uus
annaabi.ee 
