V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tema peale rahuliku ja heatahtliku pilguga. Teisedki kujud, kuradid ja deemonid, ei kandnud
tema vastu viha: selleks sarnanes ta nendega ülearugi. Nende pilge kuulus pigemini teistele
inimestele. Pühakud olid ta sõbrad ja õnnistasid teda, koletised olid samuti ta sõbrad ja
hoidsid teda. Sellepärast puistas ta neile kaua oma südant. Nii möödusid vahel terved tunnid
mõne kuju ees kükitades ja üksinduses temaga kõneldes. Kui siis mõni peale juhtus, põgenes
ta nagu armastaja, keda serenaadilt tabatakse.
Kirik polnud talle ainult seltskonnaks, vaid ka maailmaks, kogu looduseks. Ta ei
kujutlenud teisi lillevanikuid kui vaid alatiõitsvaid värvilisi aknaid, muud varjulist kohta kui
vaid kivist lehestiku oma, mis saksi kapiteelide lindudega puhmastikust vastu kahardus, teisi
mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil
kohises.
Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali