Onu Vanja
Astrov tahab pitsi viina. Tal pidavat olema ka terve mõis, mida ta ilisasti
hoolitseb ning kuhu ta metsa kasvatab. Räägib, et inimesed ainult häsitavad asju ning, et nad
peaksid rohkem hoolt kandma looduse eest kuna neile on antud võime midagi luua. Vanja vihkab
professorit ning ta ei karda seda välja näidata. Jelena tahab, et Vanja ta rahule jätaks, ent too
räägib vaid seda kuidas ta teda armastab. Sonja armastab ka Astrovi, võibolla.
Teine vaatus. Söögituba Serebjakovi majas. Tema ning ta naine tukuvad. Mees ulub, kui raske tal
hingata on ja, et tal kõik kohad valutavad. Neab, et ta on vana ning, et kõik teda seetöttu
vihkavad. Naisele käib see jutt pinda ning palub tal vaid jääda. Väljas valmistub ilm tormiks.
Mees räägib kuidas ta kunagi teaduse heaks töötas ning, et teda ümbritses koguaeg melu, kuid
nüüd on kõik ühtäkki nii igav ning teda ümbritsevad vaid lollid ja tühised inimesed. Peamiselt ta
nutab taga oma minevikku