Nimetu
Päike kõrvetas
erakordselt kuumalt, sest auto oli Mulberry poeakna juurde seisma jäänud; vanad naised
omnibusside katusel lõid lahti musti vihmavarje; siin plaksatas lahti roheline, seal punane
6
vihmavari. Proua Dalloway läks akna juurde, süli täis lillherneid, ja vaatas küsivalt oma väikest
roosat nägu kibrutades välja. Kõik vaatasid autot. Septimuski vaatas. Poisid hüppasid jalgratta
seljast maha. Liiklus ummistus. ja seal see auto seisis, ees kardinad, millel oli veider puu moodi
muster, mõtles Septimus, ja teda kohutas tema silme ees aset leidev kõige järkjärguline
kokkujooksmine ühte keskmesse, nagu oleks mingi õudne oht peaaegu pinnale kerkinud, valmis
leekideks lahvatama. Maailm vankus ja vabises ja ähvardas põlema lahvatada. Mina olen see, kes
teel ees seisab, mõtles ta
annaabi.ee 
