Feodaal-absolutislik Prantsusmaa 17. sajandi II poolel ja 18. sajandil
harida. Seetõttu ei olnud prantsuse talupoegadel alalist teotööd, seda jätkus vaid 4-5
päevaks aastas (vähemalt sama palju oli eesti talupojal nädalas). Teotööks oli
küttepuude kohalevedu, aednike abistamine jne. Isiklik vabadus ja teotöö puudumine
tähendasid ka seda, et prantsuse talupojal polnud karta ihunuhtlust. Prantsuse
talupoegade põhiprobleem oli väga mitmesuguste maksude ja andamite rohkus.
Senjööri privileegide hulka kuulus omanikuõigus veskile, sepikojale,
viinamarjapressile ja leivaküpsetusahjule. Talupojal tuli kõik need õigused välja osta,
näiteks maksta õiguse eest oma kodus leiba küpsetada.
Kirikule maksid talupojad kümnist, mida võeti nii saagist kui ka loomade
juurdekasvult. Kuningale maksid talupojad taille'd (maks kogutulult), pearaha (iga
inimese pealt) ja maamaksu. Eriti vihatud olid kaudsed maksud riiklik lisa kaupade
hindadele. Kõige kurikuulsam oli soolamaks, mis tegi soola nii kalliks, et rahvas oli
annaabi.ee 
