Arvukategooria kujunemine Singular Pluural • Ø • -i (selge varases lms, juured Uuralini) • -t (nominatiivis kindlasti lms-volga; levik genitiivi (-ten/-δen) lms-s; muudesse käänetesse järk- järgult II aastatuhandel) • -k (q) (*mek, *tek > me, te) Sisekohakäänded + -e (sidevokaal) + -n (latiivi lõpp) > -sen/-zen > -hen s + -nA (lokatiivi lõpp) > -snA + -tA (separatiivi lõpp) > -stA lms-volga latiivilõpp Väliskohakäänded + -e (sidevokaal) + -n (latiivi lõpp) > -len l + -nA (lokatiivi lõpp) > -lnA > -llA + -tA (separatiivi lõpp) > -ltA sm-u: kohta osutav tuletusliide (-lA) Pööre • Pöördelõpud kujunenud ajalooliselt personaalpronoomenitest • 1SG: -n < -*m < -*m(V) • 2SG: -D < -*t < -*t(V) [*tinä > *sinä]
ugri keeltes, kuid pisut rohkem kui näiteks indoeuroopa algkeeles. Eesti keele kääneterikkus pole soome-ugri algkeele pärand, vaid hilisema arengu tulemus. 12 käänet 14st on pärit hilisemast läänemeresoome algkeelest, kuid ainult 5 käänet läheb tagasi soome-ugri algkeelde. Arvatakse, et juba uurali algkeeles oleks saanud eristada nominatiivi, genitiivi, akusatiivi, latiivi, lokatiivi ja separatiivi. Eesti keele vanimad käändelõpud on arenenud ilmselt derivatsioonisufiksitest. Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja väliskohakäänete lõpud. Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa. Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil toodi eR-st essiivi na-tunnuse kujul tagasi
annaabi.ee 
