Kanti filosoofia, "Prolegomena" 3. Osa
ennast “ei saa saata enam ükski teine ettekujutus” (B 132).
Niisiis, igasuguse sünteesi kõrgeima printsiibi all peab Kant silmas niisugust arutoimingut,
mis on ühisena aluseks kõikidele muudele sünteesi vormidele. Selle kõrgeima printsiibi
leidmiseks tuleb abstraheeruda seostamise erinevatest üksikvormidest ja tuua esile see, mis
moodustab seostamise kui niisuguse põhitoimingu. Igasuguse sünteesi allikas on kätketud
algupärasesse sünteesi, niisugusesse ühtsustloovasse seostamisse, mis eelneb kõikidele
(empiiriliselt ja kategoriaalselt) määratletud seostamistele, olemata ise mõnest veel kõrgemast
seostumisest sõltuv. Sellise põhitoimingu usub Kant leidnud olevat ettekujutuses “mina
mõtlen” (subjekt, teadvus), sest vaatamata oma piiramatule sisulisele mitmekesisusele, on
kõigile ettekujutustele ühine see, et nad on minu ettekujutused. Kui eristada sellest ette-
kujutusest kõik, mis pärineb kogemusest, jääb järele puhas eneseteadvus. Viimast käsitabki