Aristoteles “Nikomachose eetika”
Hüvest, loomutäiusest, naudingust, eneseväärikusest, õnnest.
Mõned samastavad õnneliku juhuse õnnega
Õnn paistab aga olevat jumalik isegi siis, kui ta pole jumala saadetud, vaid on saavutatud kas
loomutäiuse, teatud õpimise või treenimisega.
Inimese toimingutes ei esine mitte millegi juures nii suurt sihipärasust, kui seda on loomatäiusele
vastava toimevõime juures
On selge, et loomutäiusega seotut tuleb vaadelda inimesega seosesm sest me uurime ju inimese
hüve ja inimese õnne. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega ja
nimetame ka õnne hinge toimimisvõimeks.
On kaht liiki loomutäiust: üks mõistuslikkuse ja teine eetose juurde kuuluv.
See, mille kaudu ja mille abil igasugune loomutäius tekib ja hävib, on üks ja see sama nagu ka
kunsti puhul: kaarat mängides võib sündida ju nii hea kui halb kitaaramängija.