Ülo Õun
Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering.
Ülo Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Tema lemmikmaterjal
oli kips ja üksnes osa tellimustöid viidi hiljem muusse materjali. Talle meeldis kipsi pehmus,
võimalus seda pisut ootamatult värvida, tekitades nii elevust kui elavust. Ülo pakkus eesti
suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi
võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Õuna loomingus leidis käsitlemist
inimese subjektiivsem vaimne olemus. Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke
seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo
Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.
Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme
käega, mis tekitab käte liikumise mulje
annaabi.ee 
