Ja kui hälvik näeb kergesti läbi ning ei talu konformiste, siis äraostmata ausus kutsub temas üsna tõenäoliselt esile heakskiidu. Võib jätta tähele panemata, et nii alaealised kui ka täiskasvanud kurjategijad suhtuvad suure kiindmusega tagasihoidlikku, jumalakartlikku emasse või ausasse vaimulikke ning seletada seda sentimentaalsusega, kuid ilma kahtluseta on selge, et hälvik ei pea sugugi mitte igat seaduskuulekat isikut amoraalseks subjektiks. Samuti võib hälvik väljendada siirast nördimust, kui ebaseaduslikus tegevuses on süüdi keegi silmapaistvatest isikutest tema oma ringkonnast või mõni spordi- või estraadikuulsus. 3
isegi otseselt käte nädata nn. Villu keldri.) «Villu võtlustel» on kaasakiskuv südmustik ja terav kujude karakteristika, teos on terviklik ja ka stiililt võdlemisi ütlane. Jutustuse vä artusi tõtis selle ilmumisel oma retsensioonis hindavalt esile ka Eduard Vilde. Mäkinud, et ta muidu «ei leia elusaid inimesi Eesti ajaloolistest jutustustest», mis oma romantilise dekoratsiooni, jäedajoonelise idealiseerimise ja nutuse sentimentaalsusega lugejat pahanda- 448 vad, rõutab Vilde teiste autoritega võreldes Bornhöe realismiläedust, tema mehist tooni ja elustavat rahvalikkust. Seetõtu hindab ta «Villu võtlusi» teosena, mis «sülakõgusel» üe teiste seisab. Küne aasta jooksul, mis lahutab «Villu võtlusi» «Tasujast», oli eesti üiskonnas mõdagi muutunud. Bornhöele ei võnud mäkamata jä ada rahvusliku liikumise süenev kriis, teravnevad sisemised vastuolud, eesti kodanluse üa ilmsemaks saav