19. sajandi alguse eesti valgustuskirjandus. Juturaamatud
on hiljem rahvajuttudena üles kirjutatud. Suurt populaarsust põhjustas asjaolu, et teos oli
huvitav ja rahvalik.
Keila praosti Otto Reinhold von Holtzi peeti heaks eesti keele tundjaks ja talle usaldati
seaduste eesti keelde tõlkimine. Laiemalt tuntud on O. R. von Holtz aga eelkõige oma 1817. a
ilmunud ainsa ilukirjandusliku, enam kui 200-leheküljelise teosega ,,Luggemissed Eestima
Tallorahwa Moistusse" ja "Süddame Juhhatamisseks". Juttude tegevus toimub Eestis, palad
on üldiselt sentimentaalsepietistliku põhitooniga ja sisaldavad nõuandeid tervishoiu ja
talupidamise alalt, tutvustavad maailma ja loodust ning ühtlasi õigustavad feodaalkorda. Jutus
on enam manitsust ja moraali kui sündmustikku. Siiski avaldavad raamatus muljet
looduskirjeldused, ainulaadsed tolleaegses eesti ilukirjanduses.
Esimene algupärane eestikeelne juturaamat on, Püha pastori, hilisema Kuressaare
kooliringkonna inspektori Johann Wilhem Ludwig von Luce ,,Sarema Jutto ramat".