Selle põhjustas prantslaste tõrjuv hoial tema maalide suhtes. 1811 aastal valmis tema viimane akadeemiale saadetud töö "Jupiter ja Thetis"(lisa 2). Tal valmis ka rida töid mis olid pühendatud renessansi meistritele, eriti köitis teda Raffael. Need tööd olid küll vormilt klassitsistlikud, kuid temaatika oli maalidel romantiline. Näiteks "Raffael ja Fornarina" (lisa 3). Samal ajal tegeles ta ka portreedega ja aktimaalidega, üks paremaid oli "Madame de Senonnes" (lisa 4). 1814 aastal valmis üks viimastest ehk tuntuim "Suur odalisk" (lisa5). Ingres saatis selle Pariisi, kuid maal sai halva hinnangu osaliseks. 1820 aastal läks kunstnik Firenzesse, kus valmis "Louis XIII tõotus". See oli nii kompositsioonilt kui ka detailides sarnane Raffaeli piltidega. 4 aastat hiljem saatis ta ka selle Pariisi, kus teos sai sooja vastuvõtu. Järgnevad aastad olid Ingrese elus ehk parimad
Klassitsism (1770-1830) oli antiikkunsti jäljendav stiil, mis rõhutas reeglipärasust tasakaalu. Hoonete esikülgi kujutati Kreeka templi esiküljena, põhiplaan oli lihtne. Sisekujunduses liigendasid seinu seinapinnast pisut ettepoole ulatuvad poolsambad, seinu kaunistati vanikute ja relvadest trofeekimpudega. Inimesed sarnanesid maalidel skulptuuridele, värvidele pöörati vähem tähelepanu. (David, "Tapetud Marat"; Ingres "Madam de Senonnes"). Romantismi ajajärku (19. saj I pool) iseloomustab rahulolematus kaasajaga, suured vabadusvõitlused, uute ideaalide ja eeskujude otsimine ning kangelaslikkus. Ainet võeti keskajast ja mütoloogiast, iseloomulik on kriitiline suhtumine oma kaasaega. (Friedrich "Klooster mändide keskel"; Goya "Hull koletis kugistab inimest"). Realismis (19. saj. keskpaik; Prantsusmaa ja Venemaa) kujutati tõepäraselt ja kriitiliselt elu varjukülgi
annaabi.ee 
