asetseval pinnal. Otsekiirguse voog sõltub mitmest faktorist: o Maa ja Päikese vahelisest kaugusest; o päikese suunas pilvede olemasolust ja läbipaistvusest paksematest pilvedest nagu rünkpilved ja kihtpilved päikesekiirgus ilma hajumata läbi ei jõua; o atmosfääri läbipaistvusest, mida mõjutavad lisaks õhu püsikomponentidele kõige rohkem veeauru ja aerosooli hulk atmosfääris; o päikese seniitkaugusest, sest sellest oleneb päikesekiirte tee pikkus atmosfääris. Hajuskiirgus on see osa päikesekiirgusest, mis pärast hajumist õhu molekulidel, aerosoolil, veeaurul ja pilvedes jõuab maapinnale kõikvõimalikest suundadest. Hajuskiirguse voogu mõjutab lisaks päikese seniitkaugusele kõige rohkem see, kui suur osa taevasfäärist on kaetud pilvedega, kuidas pilved paiknevad päikese suhtes ning kui paksud on pilved. Veekogude/maailmamere mõju kliimale:
või tagasi. Kui mõõtmisi kasutatakse 1. või 2. järgu polügonomeetrias, ei tohi kolme mõõtmistulemuse erinevused ületada 1,0 mm, täpsematel mõõtmistel – 0,3mm. Mõõdetakse temperatuur 1 ºC täpsusega. 18. Iseloomult sarnased vead. Kollimatsiooniviga, pikksilma pöörlemistelje kaale ( vea iseloom on mõneti sarnane kollimatsiooniveaga ja avaldub mõõtmisel koos viimasega, kuid on rohkem mõjutatud seniitkaugusest) ja ümberfokuseerimise viga ( mõjub sarnaselt kolimatsiooniveaga, sest ümberfokuseerimisel muutub mõnevõrra viseerimistelje asend ja sellega seoses ka kollimatsiooniviga). Nimetatud veast hoidumiseks peaksid polügonomeetrikäigu joonepikkused olema võimalikult võrdsed. 19. Parandeid mis kasutatakse joonemõõtmisel invartraadiga. Neid parandeid viiakse mõõtmistulemustesse: Kompareerimisparand
annaabi.ee 
