V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta
suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et
see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle
kuuldavuse piiri, tehes Sau-veuri * järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot' * järgi kaheksa tuhat
võnget sekundis.
2
5
Mis puutub Gringoire'isse, siis sai ta, kui esimene ma-sendushoog mööda oli läinud, jälle
tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.
«Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte
sammudega marmor-laua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu
näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks
meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on
suur; küll ma ta tagasi võidan