NO72: The Rise and Fall of Estonia - retsensioon
ndate Eesti noorintellektist, oli 80-ndatest väljarebitud taksojuhi meeleheide, kui ta pinnib
pahaaimamatut inglise turisti teemal, et miks nad peale sõda meile appi ei tulnud ("Te ju LUBASITE!").
Meelde jäi ka "võimukoridori" stseen, kus anti peaaegu skisofreenilise ootusärevusega viimane lihv Eesti
1992. aasta põhiseadusele.
Nagu minu vanuselt seitsmekümnele lähenev vanaisa, kellega koos seda etendust vaatamas
käisin, kinnitas, oli kujundus, nagu Ruja puhulgi, semperlikult autentne. Seal ei olnud midagi teatraalset.
Tegu oli hüperrealistliku päris-eluga. Ei saa ka öelda, et oli imitatsiooniga, kuna need sektsioonkapid,
lauanõud ja õlipritsmeid täis gaasipliit olid ju päris!
Kuna kogu etendus kanti otse üle teise teatrisaali, oli selles võimalik kasutada uudseid tehnilisi
lahendusi. Järele mõeldes viidi publik ligi kahekümnesse erinevasse aega, ruumi ja taustüsteemi. Nende
annaabi.ee 
