Rüütlivägi ja jalamehed: võim ja sõjaline efektiivsus
Poitiers´ (1356) ja lõpuks ka Atzingourti lahingus (1415)."
"Robert Bruce´I Soti jalaväelased olid võidukad 1314. aastal Bannokburni all, kus üheainsa päevaga
tabas Inglise rüütleid suurim kaotus, mida nad olid kunagi kogenud."
"Loomulikult mängis jalavägi nii kaitsjate kui ka ründajatena kõikides tolle aja paljudes piiramistes
tähtsaimat rolli. Niisiis ei saa kuidagi väita, nagu oleksid Sveitsi piigimehed Morgarteni (1315), Sempachi
(1336) ja Näfelsi (1380) lahingutes või Inglise vibukütid Azincourtis ratsaväe ülemvõimule lõpu teinud,
sest ratsaväe ülemvõimu aega ei ole olemas olnudki. Oli aga, ning nõnda alati, väljaõpetatud vägede
ülekaal väljaõpetamata massi üle, ükspuha, kas võideldi jalgsi või ratsa. Kõik rüütlid olid juba
lapsepõlvest peale sõdimiskunsti õppinud." ("Sõjaajaloo pöördepunktid" W. R. Wier, lk 71)
Kasutatud kirjandus:
annaabi.ee 
