keeruliseks, suurendada tajumise keerukust ja kestust, sest tajumise protsess on esteetika eesmärk iseendas, mida tuleb pikendada. Kunst on viis kogeda objekti kunstipära; objekt ei ole oluline. Teisi vene formalismi esindajaid: Boriss Eichenbaum 1886 – 1959 Juri Tõnjanov 1894 – 1943 Vladimir Propp 1895 – 1970 Roman Jakobson 1896 – 1982 Vene formalism mõjutas Moskva kirjandusteadlast Mihhail Bahtini (1895 – 1975) ning eesti-vene semiootikut Juri Lotmanit (1922 – 1993). Vene formalistliku kirjandusteaduse mõjul sündis angloameerika kultuuriruumis sarnaste tõlgendusalustega kriitikasuund New Criticism ehk uuskriitika, mida esindavad inglise-ameerika poeet ja esseist T(homas) S(tearns) Eliot (1888 – 1965) ning ameerika kirjanikud ja kirjandusteadlased Allen Tate (1899 – 1979) ja Robert Penn Warren (1905 – 1989).
Vägivald ja jõhkrutsemine oli, on ja kardetavasti ka jääb. Kuigi tahaks ju uskuda, et tulevik on helgem ja parem. Mõistagi on lugu iseenesest hästi kirja pandud ja on selge, et Burgessi surmaga kaotas maailm järjekordselt ühe andeka kirjaniku. Loomulikult on lugu iseenesest "viit" väärt, kuid selle depressiivse sisu tõttu ei taha siiski üle "nelja" panna. Teksti võib ju huviga lugeda, kuid nautida seda vähemalt mina ei mõista. Suurepärane, eriti keeleliselt. Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda, Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning Burgessile kuritegevus
annaabi.ee 
