Hermeneutika
Ka iseennast ja oma
sisemist rikkust me mõistame üksnes selle objektiveeritud väljenduste kaudu. Me õpime ennast
tundma läbi töövõime, käitumise, musikaalsete võimete. Niisiis on subjektiivne elu täielikult sõltuv
selle objektiivsetest väljendustest.
Hermeneutika peab lugejat juhatama märgist märgini. Kirjanduslik hermeneutika on õpetus
märkidest, mõistmine, märkide kaudu sõnumi mõistmine. Seega saame me kirjanduslikku
hermeneutikat Diltheyle toetudes vaadelda kui semioloogiat, s.t. õpetusena, mis lugejat kirjalikult
fikseeritud märgiseostes juhib ja teel hoiab. Meie tähelepanu on suunatud meeltega tajutavatele
märkidele, mis on meie suhtes välised, objektiviseeritud. Nad on meie jaoks meeleliselt tajutav
võõras olemine, eluväljendus, mida me üritame mõista. Just see võõrapärasus on see, mis meid
mõista püüdmisele provotseerib, aga indiviidide kogemused ei tohi olla liialt erinevad, mingi
ühisalus on mõistmiseks vajalik
annaabi.ee 
