Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloolised tagamaad
suurvõimude (ilma araablasteta) arvates vajaliku kaalu." (Ibid.)
Quakeri raportis ,,Search for Peace in the Middle East" tuuakse välja Palestiina
araablaste seas levinud arvamus, et nemad peavad kannatama ,,kristliku lääne"
suurvõimude pattude pärast: ,,Pole teada, kui paljud juudid, kes 1930-40ndatel
Palestiinasse läksid, oleksid võinud asuda mõnele teisele maale. Igatahes saab kristlik
läänemaailm endalt raputada suure hulga anti-semiitlikku süüd, tehes koostööd
sionistlike juhtidega ja aidates kodututel juutidel leida varjupaika araablaste maadel."
Briti mandaat lõppes 1947. aasta 29. novembri otsusega jaotada Palestiina
kaheks iseseisvaks, Juudi ja Araabia riigiks. ÜRO esitas jaotusplaani: kolm vaevalt
omavahel ühenduses olevat ala pidi antama juutidele ning kolm ala araablastele. (Saks
2005, 51) Juudid olid näiliselt nõus, aga araablased mitte. Juutide nõusolek puudutas