Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Rahuleping saarlastega a. 1241 määrab, et saarlased 1 kord aastas maksude võtmise ajal foogti
vastu võtavad, kes maavanemate nõu järele kohut mõistab (de seniorum terrae consilio
judicabit). 1255. a. lepingu järele mõistab ordufoogt kohut mihklipäevast kuni paastuni.
Väljaspool seda tähtaega mõistavad saarlased ise kohut maa õiguslikkude vaadete ja harjumuste
järele. Uute tähtsate määruste maksmapanekuks kohtus on maavanemate nõusolekut tarvis (U. B.
285). Semgallidega 1272. a. tehtud rahulepingu järele peavad foogtid kohut 3 korda aastas
,,Lätimaa ja Eestimaa õiguste ja harjumuste järele" (nach dem rechte und der gewonheit des
Landes to Letlant und to Eistlant, U. B. 430).
Aja jooksul hakatakse vanemate kohtumõistmist ikka enam piirama foogtide kasuks. Viimaks
hakkavad vähehaaval ka vasallid kohtupidamisest osa saama. Vasallide eesõigustamine tekkis
esmalt pärismaalaste maamaksude omandamise õiguse alusel.
3