Eesti kirjakeele sõnavara eksam
7. Monoseemilised ja polüseemilised sõnad.
Semeemi moodustavad tähenduskomponendid e semantilised tunnusjooned (semeem=tähendusvariant). Sõnal
on olemas põhitähendus e süsteemitähendus, mis jääb invariantseks e muutumatuks. Seda võib pidada sõna
denotatiivseks tähenduseks. Põhitähendusele võivad aga liituda lisatähendused e konnotatiivsed tähendused.
Tähenduskomponentidel on sõnasiseselt nii ühendav kui ka eristav funktsioon, sest tähenduskomponentide
lisamine loob uusi semeemivariante (seeme). Osa lekseeme on monoseemilised e ühetähenduslikud; paljud
lekseemid on aga mitmetähenduslikud e polüseemilised. Nt hambumus 'hammaste vastastikune asetus' on
monoseemiline, ägedus seevastu polüseemiline (emotsionaalne seisund; `toredus' hinnanguline). Termineid
püütakse säilitada monoseemilistena, et tagada termini läbipaistvus, ehkki see on paiguti raske. Keele
ökonoomsuse printsiipi järgides muutub enamik sõnu keelekasutuse käigus polüseemseks (kontekst ja
annaabi.ee 
