Keelesemiootika
alused rajati alles 20. saj esimesel poolel, alustades Charles Peirce'i töödest. Uue teaduse tegeliku ulatuse tõi esile teine
Ameerika teadlane C.W.Morris. Morrise järgi on semiootika ülesandeks välja töötada teaduslike teooriate ühine keel.
Kolmeks osaks jagamine: pragmaatika, semantika ja süntaks. Ivici järgi võib kutsutakse semiootiliste probleemidega
tegelejaid semantikuteks, jagades nad kahte rühma: üldise semantika ja akadeemilise semantika esindajad. Carnap:
deskriptiivne semantika kirjeldab nähtusi, mis tingivad aktuaalsete olemasolevate suhtlemismärkide iseloomu
(keeleteadlaste ala). Teoreetilise semantika ülesannetesse kuulub abstraktsetes semantilistes süsteemides märkidega
teostatavate operatsioonide väljaselgitamine (loogikute ala).
4
annaabi.ee 
