Loogika aine ja ajalugu
Niisiis oli loogiliste positivistide võtmeküsimuseks väidete kontrollitavus ehk verifitseerimine. Ajapikku selgus, et
usaldusväärne verifitseerimine pole üldjuhul võimalik ei loodusteadustes ega sageli ka mitte matemaatikas (Gödeli
resultaadid mittetäielikkusest), ning loogiline positivism kaotas oma aktuaalse (aga mitte ajaloolise) tähenduse.
Loogiliste positivistide kolm põhihuvi olid loogika, keel ja taju. Russell alustas loogikaga, jätkas tajuprobleemidega ja
lõpetas semantikauurijana; Carnap alustas tajust, jätkas semantikaga ja lõpetas loogikuna. Kesksel kohal neist kolmest
probleemiringist seisis keel ja keelefilosoofia.
Protsessi sajandivahetuse logitsistlikust optimismist neljakümnendate aastate n.ö. küpsema suhtumiseni illustreerib hästi
Ludwig Wittgensteini vaadete areng. Wittgensteini vaated ja looming jaotuvad selgelt kaheks erinevaks perioodiks, kus
põhiküsimused jäävad samaks, kuid neile lähenemise teed, metoodika ja lootused muutuvad kardinaalselt.