Blaise Pascal
omamoodi "kõlbelisest aktsioomist" järeldusi, mis viimaks sattusid sellega sügavasse vastuollu.
Pascali tavade psühholoogia peaeesmärgiks oli enesearmastuse diskrediteerimine. Tal õnnestus
üsnagi rikkalik empiiriline materjal "enesearmastuse puu" harudele paigutada.
"Mõtetes kirjutas Pascal, et inimene soovib säästa oma Mina, ega taha mõelda
omaebatäiuslikkusele. Iseenda eest püüb ta põgeneda välisesse olemisse: meelelahutusse, lõbude
jahtimisse, seltskonnatutvustesse, mis millekski ei kohusta, hasartmängudesse jm. Niisuguse elu
pärisosaks on tühisus. Pascal kujuta ilmekalt kõikide seisuste tühiselt toimekat elu. Õnne peavad
inimesed "ülimaks hüveks" ja seda nad tahavad omada pidevalt. Pascali sõnade kohaselt esitas
Montaigne vooruse nii meeldiva, naiivse ja kõikidele kättesaadava asjana, mis lubab õdusalt
rahulikku jõudeelu. Montaigne´i jaoks ei olnud miski kindel ega tõene. Pascal arvas, et sellepärast
annaabi.ee 
