Eesti kirjanduse ajalugu I
"Tabamata ime" (1912) - eneseuhkete tõusikute kultuurpoltiika, kaasaegse kultuurielu pahupool,
omakasupüüdlik sahkerdamine kunstiga.
"Tabamata ime" ja selle lavastuse ümber puhkenud skandaal inspireeris kirjutama uut näidendit
"Pisuhänd" (1913) - eesti kirjanduse paremaid komöödiaid. Ideeline põhieesmärk on tõusiklikuse
mentaliteedi mõnede erikülgede avamine, jõukuse- ja kuulsuseiha esiletoomine teatud ringkonna
eestlaste, laiemalt kunsti- ja seltskonnasuhete temaatika raames.
Vilde erakordselt mahukas looming on eesti kirjanduse ajaloos erakordse tähendusega ja tähtsusega.
Realismi suurmeistrina on andnud läblõike Eesti ühiskonna arengust pika perioodi vältel, avanud
ajalugu, toonud esile uusi ja olulisi ainevaldkondi, virgutanud ja mõjutanud lugejaid.
Ernst Peterson-Särgava (1868-1958)
Vändrast, töötas sääl kooliõpetajana, puutudes tihedalt kokku maa- ja alevirahva eluprobleemidega,
loometee suund kohe realismile.