Maailmakirjandus III
Vanemad ei ole tihti poolt, et kunstiga tegeletakse. See ei ole majanduslikult kasutoov.
Tegelikult kunst peab ikkagi olema, aga tol ajal oli probleem, kuidas kunstnik omale elatist teenib.
Siin peegeldub ka Locke kui puritaan. Seda vaadet kohemaid asusid revideerima tolle ajastu
kirjamehed. See oli ka siiski ühsikond, kus ei saanud öelda, et kunsti pole vaja. Aristokraatliku kunsti
näol oli see ikkagi saavutatud. JL vaated ei levinud niivõrd tema teoste kaudu otse, vaid see oli ka
suur seltskonnasajand. Inimesed käisid palju läbi salongides. Nad võisid ka kodudes vastu võtta palju
inimesi. Räägiti kunsti ja kirjanduse probleemidest jne ja sealt formuleerisidki vaated. Kindlasti üks
neist arvamuste levitajaks oli Lord Shaftesbury. Ta oli kirjamees. Levitas ka JL vaateid. Temalt
pärineb ka huumori olulisuse esiletõstmine. Väljanaermine annab võimaluse levitada tõde. Tõde on
üksnes see, mis (kriitilisele) naeruproovile vastu peab. Valgustuskirjanikud naeruvääristavad oma
annaabi.ee 
