Jevgeni Onegin
vitlusest kujunes vlja sgav armastus, mis omakorda ji vastuarmastuseta
judes liiga hilisele arusaamisele armastuse thtsusest.
Ja noor ttarlaps Tatjana, kes oli kasvanud les vrskes hus, romaanide mju
all. Talle oli antud hea haridus, ta valdas prantsuse keelt paremini kui vene
keelt. Kirja Oneginile kirjutas Tatjana ka prantsuse keeles, sest see keel oli
nagu tol ajal aadliperedes kombeks, kultuurikeel, milles sai vljendada
peenemaid tundeid ja mtteid. Noore tdruku armastust aga haavati
seltskonnalvi
hoolimatu kitumisega. Kindlasti on leidnud paljud rnema soo esindajatest
lugejad end sarnases olukorras Tatjanaga, kui too oma unelmate printsi taga
nuttis, metsiku hundina kuu poole ulgudes. Ning suureks nnetuseks trjus
ihaldatu kik tunded kulmu kortsutamata tagasi. Jevgeni ei osanud siis
aimatagi,
kuidas ta tulevikus tehtut kahetsema hakkab. Oskuslikult hoidus noormees kokku
puutumast ja lbi kimast Larinite perega. Mtlematult ja lihtsameelselt oli