Alesander Puškin
mind pilgata ja põlata.
Kuid ei mu hingevaluga
ei naljata te ilmaaegu.
Ma otsustasin alguses,
et vaikin: mitte iganes
te poleks aimanud mu häbi,
kui kuuleksin ja näeksin taas
teid kasvõi kordki nädalas,
et hiljem ööd ja päevad läbi
siis mõtelda ja mõtelda
ühtainust alalõpmata
ja meenutada hiljukesi
ühtsoodu, kuni kohtan teid,
silp-silbilt kõiki sõnakesi
ja teie häälevarjundeid...
Kuid maal on kõik ju igav teile.
Te hoiduvat siin seltsimast.
Ei, särada ei antud meile
ja siiski... tere tulemast!
Miks käisite meid külastamas?
Miks tuli teiega see piin?
Teid kohtamata oleksin
ma õppinud ju kord siinsamas
maaüksinduses viimati
noort hingetormi talitsema,
võib-olla leidnud sõbragi
(kes teab?) ja olnud surmani
truu naine, hoolitseja ema.
Üks teine?... Mitte iganes!
Ei ole teist maailmas mulle!
Nii seisab taevatähtedes:
ma kuulun sulle, ainult sulle!...
Mu elu polnudki ju muud
kui saatusliku kohtumise
annaabi.ee 
